Arheoloogia ja Piibel:
1. Tutanhamoni surimask
Sisukord
Teemakäsitlus: 1 2 3 4 5 6 7 8 9
Küsimused: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Lõpetamine

Tutanhamoni surimask

Sissejuhatus

Piiblimaade arheoloogia ehk muinasteadus on ainevaldkond, mis üha suuremal määral huvitab mitte ainult teadlasi ja õpetlasi, vaid ka Piiblit lugevat rahvast üldse. Huvi põhjust ei ole raske leida. Loendamatuis trükkides levitatud, vaidlusi ja poleemikat äratanud Piibel sisaldab lisaks vaimulikele väärtustele ka ajaloolisi jutustusi, mille usaldatavust varem muude allikate puudumise tõttu ei võidud kinnitada ega kummutada. Piiblisse eitavalt suhtuvatel inimestel on olnud kerge esitada oma kahtlusi selle ajaloolises usaldatavuses ja usulisi tõekspidamisi omavad inimesed omakorda on igatsenud tõendeid Piibli jutustuste ajaloolise tõepärasuse kohta.

Kreeka ja Rooma ajaloolastel ei olnud kuigi palju öelda Kristusele eelneva viieteistkümne aastasaja kohta. Teated Vana testamendi aegsetest sündmustest põhinesid ainult Piiblil. Selles suhtes on olukord muutunud. Arheoloogid on toonud väljakaevamistel päevavalgele palju leide, mis annavad üsna selge pildi ka Piibli ajaloolisest taustast. Järelikult on kerge mõista Piiblit uurivate inimeste hulgas ärganud huvi, kuna on avastatud linnu, külasid, maju, templeid, majapidamisriistu, savitahvleid, gravüüre jpm. just neis paikades, kus Piiblis kirjeldatud sündmused on aset leidnud. On leitud kirjutisi piibellike paikade ja isikute nimedega, on kaevatud välja kultuuri- ja asustusjäänuseid, mis täielikult ühtivad Piibli jutustustega.

Kaasaegse arheoloogia sünniaastaks võib pidada 1798. aastat, millal avastati Niiluse oru rikkad muinasleiud. See toimus ühenduses Napoleoni sõjaretkega Egiptusesse. Assüüria ja Babüloonia aarded tulid päevavalgele alles XIX sajandi keskpaiku Paul Emilie Bottani, Henry Layardini, Henry Rawlinsoni jt. töö tulemusena. Niinimetatud Rosette’i kivi leidmine lahendas Egiptuse hieroglüüfkirja mõistatuse ja Chisterni kirjutistest leiti võti assüüria-babüloonia kiilkirja mõistmiseks. Seejärel leiti hulgaliselt Vana Testamendiga seoses olevat materjali. Moabiitide kivi leidmine 1868. aastal põhjustas tõelise sensatsiooni, kuna sellel oleva jooniskirja sisu puudutab lähedalt Vana Testamendi ajalugu, ja nii kasvas huvi piiblimaades tehtavate väljakaevamiste vastu endisest suuremaks.

Paljud tähelepanuväärivamaist Piibli ja eriti Vana Testamendiga liituvatest leidudest on tehtud küll alles kahekümnendal sajandil:

Hammurabi Seaduste Kogu (1901);
Elephantine papüürused (1903 (Elephante on saar Niiluses).
Bogazköy hetiitide säilmed (1906);
Tutanhamoni haud (1922);
Byblose Ahirami Sarkofaag (1923);
Ras Samara kirjutised (19290-1937);
Mari kirjad ja Laakise tahvlid (1935 – 1938) ning
Surnumere käsikirjad (1947).

Need leiud on väga väärtuslikud, kuna nad on lähedaselt seotud Vana Testamendi kirjade ja ajalooga.

Selles väljaandes ei püüta anda neist asjust ammendavat ja põhjalikku informatsiooni. Eesmärk on esitada vaid momente arheoloogia poolt tehtud leidudest ja püüda niiviisi teaduslike tõsiasjade põhjal näidata, et Piibli jutustused ei ole “legendide kogumik”, vaid on ajalooliste sündmuste kirjeldused.

Kuna materjali maht ei võimalda kasutada kogu teemaga seotud materjali, siis leiate lõpus kirjanduse loetelu. Igal konkreetsel juhul viidatakse allikmaterjalile.

  • right