Arheoloogia ja Piibel:
1. Tutanhamoni surimask
Sisukord
Teemakäsitlus: 1 2 3 4 5 6 7 8 9
Küsimused: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Lõpetamine

“Kõige väärtuslikum” arheoloogiline leid

Oli aasta 1922.

Arheoloog Howard Carter oma abilistega lõi kirka maasse Ramses VI haua kõrval (Ramses VI kuulus Egiptuse XX dünastiasse ja valitses XII sajandi algul e.m.a.). Peagi leiti Tutanhamoni haua sissekäik. Oma nooruse ja lühikese valitsemisaja tõttu ei võinud Tutanhamon olla eriti silmapaistev vaarao. Seetõttu ei saa tema hauakambergi eeldatavalt olla kõige hiilgavam. Et aga hauarüüstajad mingil põhjusel olid selle haua rahule jätnud, siis on see meile kõigist Egiptuse kuningate haudadest kõige väärtuslikum.

Carter oli inglise lordi Carnarvoni ülesandel alustanud väljakaevamisi nn. Kuningate orus, mis on kõrbeorg muinasaegsest Teebast lääne pool. Carnarvon oli huvitatud kõigest põnevast ja nägi arheoloogias sobivat võimalust kasutada oma raha.

Carter oli juba peaaegu lõpetamas oma tööd, kui ta 1922 aasta 3. novembril leidis kivist trepiastme. Õhtupoolikuks oli juba jõutud nii palju maapinnast labidaga puhastada, et leitud sissekäik hauda oli selgesti tõdetav.

Trepil oli 16 astet. Kui trepp oli puhastatud, laskus Carter alla ja seisis esimese pitseeritud ukse ees. Seda oli kerge lahti murda ning avanes kruusaga täidetud käik. Paljude päevade usina töö tulemusena leiti uus uks peaaegu 10 meetri kaugusel sissekäigust. Sellel uksel oli Tutanhamoni pitsat. “Otsustav hetk on saabunud,” kirjutas Carter. “Värisevate kätega tegime augu ukse vasakusse ülanurka.”

Nüüd võttis Carter raudkangi ja lükkas selle august sisse. See liikus vabalt ukse taga olevas tühjas ruumis. Ta laiendas ava ja süütas tuletiku. Algul ta ei olnud võimeline midagi eraldama, aga lõpuks, silmade harjudes pimedusega, võis ta eristada äärejooni, varje ja värve. Tema suust ei tulnud vaimustushüüet, vaid ta jäi tummaks. Lord Carnarvon, kes seisis tema kõrval, muutus kannatamatuks ja küsis: “Näed sa midagi?” Howard Carter pöördus aeglaselt ja ütles võlutuna: “Jah, suurepäraseid asju.”

1922. aasta 17. detsembril uks avati ja võimsa lambi valgus võimaldas leiuga lähemalt tutvuda. Leiti kanderaame ja kullast troon, musti skulptuure, alabastervaase ja kummalisi kirste. Veidrad loomade skulptuurid heitsid seintele oma varje. Eemal seisis valvemeeskond, näod vastamisi, “rõivastatud kuldsesse sabakuube, kuldsetesse sandaalidesse ja relvastatud nuia ning sauaga, otsmikul läikiv püha madu.”

Kogu selle toreduse keskel oli ka jälgi argipäeva elust. Ukse kõrval seisis pooleldi ehitusmördiga täidetud anumaid ning nõest tahmunud lamp, värvitud pinnases võis eristada sõrmejälgi. Lävel oli lillepärgi, mis olid asetatud siia viimaseks tervituseks.

Ringi vaadates ei näinud Carter nende arvukate aarete keskel kirstu ega muumiat. Põhjalikum uurimine viitas sellele, et see esimene ruum, kus momendil viibiti, oli ainult teise ruumi eeskamber. See oletus osutuski tõeks, sest vasakus tiivas, otse ees, märgati põrandas auku. See ava oli sissepääs kõrvalruumi. Kui nad valgustasid läbi väikse ava seda kõrvalkambrit nähti, et see on täis tarbeesemeid ja igasuguseid aardeid. Hämmastuses konstateeriti, et sealgi pole olnud sarkofaagi. Järelikult pidi kusagil veel olema pitseeritud uks. Lõpuks see leitigi eesruumi paremas seinas ja see juhatas kambrisse, kus oli sarkofaag ja kuninga muumia. Selles ruumis nähtu ületas kõik ootused. See, mida peeti sissekäigu ees olevaks müüriks, oli tegelikult hiiglasliku kõige välimise kirstu esikülg. See kirst oli vist küll kõige hinnalisem asi, mida inimene iial on näinud: 5,20x3,35x2,75 meetrit. Valmistatud üleni kullast ja täitis see peaaegu kogu kambri, nii et selle ja seinte vahele jäi vaid kitsuke vahe liikumiseks. Minnes seda kitsast käiku mööda kambri teise otsa, avanes silmadele veel üks väiksem ruum, sissekäigust paremal. See oli vaarao aarete kamber. Vaadates sellesse ruumi ja nähes selle sisu ütles Carter: “Piisab ühest pilgust taipamaks, et just siin on haua kõige hinnalisemad aarded.”

Selleks, et pääseda muumiani, pidid uurijad algul maha lõhkuma eesruumi ja hauakambrivahelise tellisseina. Sellele järgnes suur kullatud sarkofaagi või ehk õigemini hauakabeli avamine. Selliseid kullatud kirste oli kokku neli. Nendes peitus kollasest kvartsist väljaraiutud sarkofaag, mille mõõtmed olid: 2,75x1,50x1,50 meetrit. Selle kaas oli graniidist. Sarkofaagis oli jälle üksteise sees kolm muumia kujulist kullatud kirstu. Kõige seesmine oli üleni kaetud 2-3 millimeetri paksuse kullaga. Ainult kulla väärtust on raske tajuda. Seda oli üle tuhande kilogrammi. Paljude lõuendikihtide vahelt leiti lõpuks vaarao kuldne, kogu keha varjav surimask. Kuld hiilgas nii, nagu oleks see äsja toodud kullassepa töölaualt. Pea ja kael olid modelleeritud plastilise kunstilisusega, keha oli töödeldud lamedas reljeefis. Vaarao ristatud käed hoidsid kuninglikke tunnusmärke. Valitsuskeppi ja sinise fajansiga inkrusteeritud lehvikut. Nägu oli puhtast kullast, silmad aragoniidist ja obidiaanist, kulmud ja silmalaud taevasinisest klaasist.

Ainuüksi hauakambri eesruum sisaldas 600 – 700 eset, mis piinliku täpsusega võeti hoolikalt hoiule. P. E. Newbury uuris eeskambris olnud lillepärga ja võis hoolika analüüsi põhjal kindlaks teha, milliseid lilleliike kasutati ligi 3300 aastat tagasi. Puuviljade ja lillede analüüs selgitas ka aastaaja, millal Tuthanhamon maeti, see oli märtsis – aprillis. Põhjalik uurimine võttis palju aega. Töö ja üksikasjalik protokollimine kui ka analüüsimine nõudis mitu talve, sest suvises kuumuses ei suudetud tööd teha. Carteri arvates ei võinud töödega kiirustada, sest see nõudis kõige hoolikamat lähenemist.

  • left
  • right